Ma ei teagi nüüd kust otsast juttu alustada aga ma tean, et pean seda teiega jagama. Krisha lahkus meie seast paar päeva tagasi 8. detsembril.

Kõik käis nii kähku ja ma siia maani mõtlen, miks ma varem ei näinud, et temaga midagi valesti on. Ma kahtlustasin juba enne, et ta tahab pesitseda nagu ta seda see kevad tegi. Eelmine kevad ta otsustas esimest korda muneda ja munes mulle kaks muna. Nüüd natuke aega tagasi ma avastasin, et ta jälle käitub sama moodi nagu ta kedavel tegi ja taguots muutus suureks, sain aru et muna on tulemas. Mõtlesin, et panen talle pesakasti, ma just hiljuti soetasin uue tutika pesakasti ja panin selle talle puuri. Eelmine kord ta munes otse õrre pealt, minu jaoks see nii turvaline välja ei näinud ja lootsin et ehk hakkab pesas toimetama aga kahjuks ta kartis seda kui välku. Kõik tundus okei, ta lendas mul toas ringi ja laamendas oma nõudega nagu ta ikka teeb. Hiljuti vahetasin vanad mänguasjad uute vastu ja kõik tundus tõesti tiptop. 8 detsembril märkasin, et ta väga ringi lennata ei taha, seemneid ta sööma ei läinud, näksis ainult natuke õuna ja mossitas oma lemmik õrre peal, kus ta iga öö magab. Mõtlesin veel, et ehk hakkab munele kuigi ma juba paar päeva tagasi mõtlesin, et huvitav millal ta munele hakkab, et aeg on seal maal. Siis tuli õhtu kätte ja järsku muutus ta seisund halvemaks, ta ei söönud ega joonud üldse, suled olid turris, silmad kinni ja ainult magas. Hiljem olid ta tiivad ka rohkem lahti, et ei hoidnud neid enam nii keha lähedal ja tasakaal kadus. Kuna ma elan Suure-Jaani kandis siis otsisin internetist lähimate kliinikute numbrid ja helistasin nad kõik läbi aga kell oli juba nii palju, et ükski lahti polnud ja kõnele ei vastanud keegi. Linnuarste on ju nii vähe ja kõik kliinikud neid vastun ei võta. Ainus lootus oli Tartu kliinik, kes ööpäevaringselt loomi ja linde vastu võtab aga see on minu kodust üle tunni sõitu ja ma arvasin, et ta ei pruugi seda sõitu üle elada. Ta muutus hästi ärevaks kui ma teda üritasin kuskile mugavamale kohale istuma sättida. Mul oli veel spets tibutoitu üle ja üritasin talle seda sööta ja natukene vett anda aga ta punnis väga vastu. Üritasin teda turgutada, äkki saab jõudu juurde ja jõuame veel ehk kuhugi sõita, kirjutasin juba emale, et kas saab vajadusel sõita, sest ma ise autosõitja pole. Kahjuks 45 minutit hiljem ta lahkus minu käte vahel. Ma ei olnud selleks üldse valmis, mul polnud isegi mõttes, et ta võib varsti minu juurest lahkuda, kuna ta polnud vana, ta oli umbes 8-9 aastane. Kaelused elavad ju 20-30 aastat, kui neil hea elu on. Uurisin teda väheke, kui ta taguotsa katsusin siis see tundus pehme, kahtlustan et tal võis muna sees katki minna. Ma ei oska muud kahtlustada, sest ta tõesti oli normaalne kõik need päevad, ma ju tunnen teda läbi ja lõhki. Hingamine oli korras, kaka oli korras ja suled samuti. Ta on ise ka tegelikult väiksemat kasvu, paljud kes näiteks mul külas käinud on või tibudele järgi tulnud siis ikka on öelnud, et ta on nii väike, arvati et on suurem. See pole mulle siia maani kohale jõudnud. Ma oleksin ehk pidanud kohe päeval temaga kuskile minema kui nägin, et ta süüa ei taha ja oli suht vaikne, aga ma ei arvanud, et ta seisund nii ruttu muutub. Tunnen süüdi, et seda tõsiselt ei võtnud ehk oleks saanud veel midagi muuta.

Krisha polnud lihtsalt lind, ta oli pereliige, ta oli nagu väike inimene, kellel oli suur iseloom. Ta toodi mulle ootamatult 5 aastat tagasi, ma poleks arvanud, et temast saab mulle parim seltsiline. Ta oli metsik aga ajapikku ta usaldas mind juba nii palju, ma olin tema jaoks nagu paariline, ta kaotas igasuguse hirmu ja võis lausa inimestele pähe istuda! Ta polnud loll lind, ta oli väga tark lind kui ta ikka midagi tahtis siis ta selle ka sai. Küll ta üritas meil taldrikult lõhetüki ära virutada ja lendu sellega minna ja küll ta sõi mul pool tapeeti ära. Ta lendas alati elutoas olevale lauale, et uurida mis meil seal laua peal on, sest ta teadis et meil seal alati mingid puuviljad on ja võttis ampsu igast õunast. Ta oli hulljulge! Ta oskas armas ka olla, lasi end sügada ja toetas oma pead mulle rinnale, ta vastas mulle igakord kraaksuga kui ma ta nime hüüdsin. Isegi siis kraaksatas kui ma aevastasin või köhatasin, selline tunne nagu ta oleks mul koguaeg silma peal hoidnud, ma teadsin et ta vaatab mind koguaeg, isegi kui me pilgud kohtusid siis ta noogutas. Ma arvan, et mul võtab nüüd päris tükk aega, et sellest üle saada. Krishal oli palju kaasaelajaid nii siin kui ka papagoide grupis. Ma tahan teid kõiki tänada, kes te talle kaasa elasite. Te ei tea kui palju see minu jaoks tähendab. Ma istutan tema jaoks kevadel ühe ilusa puu, sest ta väärib seda.

Tahan veel rõhutada seda, et hoidke oma lindudel silma peal, iga väiksemgi muutus võib olla märk sellest, et ta võib haige olla, nad ju ei näita seda välja kui neil kuskilt valutab. Tavaliselt näitavad nad sümptomeid liiga hilja. Olgu teil alati kliinikute numbrid olemas, mine tea millal seda vaja läheb. Ärge mõelge ehk läheb asi paremaks, aga mis siis saab kui läheb hullemaks. Minul on veel palju õppida ja ma usun, et ka teie saate sellest loost õppida.

Krisha oled mulle väga kallis! Aitäh sulle, sind ei asenda keegi.